Ühe vaimusilmas nähtud pildi näol püüan edasi anda tükikest sellest, kuidas mu isa enesetapusurm mulle lapsena tundus ja mõjus.

Pilt ise on selline. Oleme kodus, istume elutoas ja vaatame telekat või teeme midagi muud täiesti tavapärast ja igapäevast. Kui järsku käriseks nagu elutoa tapeet pooleks, üks suur must käsi tuleb ja haarab mu isa kaasa ning kaob seina sisse tagasi. Tapeet läheb nagu imeväle kokku tagasi justkui midagi poleks olnudki ja mina jään juhmi näoga istuma – ma ei suuda otsustada, kas see, mida oma silmaga nägin oli unenägu või juhtus päriselt…

Oleksin võinud vanduda, et seda ei olnud – sest no kuidas saab selline asi juhtuda??? – aga ometi on tõsiasi see, et isa on kadunud. Läinud. Ja ta ei tulnudki tagasi.

Pärast matuseid läksime kooli tagasi ja meie elu jätkus nii nagu midagi poleks juhtunud. Me ei rääkinud sellest, mis juhtus (ega tegelikult isast ülepea) iial. Teda nagu poleks olnudki.

Ometi ei suutnud ma unustada, et mu reaalsus oli üheks silmapilguks kärisenud ja juhtunud oli midagi kujuteldamatut. See sai barjääriks minu ja kõigi teiste vahel ehkki mu elu oli nüüd väliselt jälle sama tavaline nagu teistel. Ma olin näinud midagi ja ma ei suutnud enam kunagi päriselt edasi elada nii nagu ma ei oleks seda näinud. Ehkki jupiti tuli see mul päris hästi välja. Püüdsin elu eest teeselda, et olen nagu kõik teised, ehkki sisemiselt tundsin, et olen friik, kes ei kuulu kuhugi. Kui nad ainult teada saaksid, mis tegelikult juhtus, saaksid nad kohe aru, et ma ei ole normaalne, ma ei ole nagu nemad, sest kuidas seline asi sai juhtuda??? Nii banaalne ja ebaõiglane kui see ka ei tundu, aga igapäevane elu oma argiste toimetuste ja rutiiniga jätkus vaatamata sellele, et mu elus oli kuristik avanenud ja isa alal neelanud, edasi nagu poleks midagi olnudki.

Võisin isegi juhtunu peaaegu et unustada, kuniks juhtus ootamatult midagi kriitilist, midagi elu ja surma piiripeal olevat, ning tundsin taas, kuidas surm hingas oma jäist ja halastamatut hingust mulle kuklasse ja kõik mu ihukarvad tõusid õudusest püsti. Justkui nagu vikatimees, kes seisab mu seljataga ja on taas valmis minult midagi röövima. Et nii kui ma unustan ja usaldan ja end lõdvaks lasen, tuleb ta jälle nagu needus.

See hirm on suuresti pärit päevast, mil sain teada oma isa surmast – juhtumisi olin just sel päeval eriti rõõmus, õnnelik, enesekindel ja vaba. Palju enam kui minu tagasihoidlik olemine ja hea kasvatus tavaliselt lubas. Olin just paar päeva tagasi tulnud parimate õpilaste preemiareisilt Soomest ja mul olid seljas ilusad välismaa riided (kes oli mingis mõistlikus vanuses aastal 1990 see saab aru, kui suur asi see oli). Ja mitte miski minu sisemuses ei andnud mulle märku, et pauk on tulemas…Absoluutselt mitte miski.

Pärast seda justkui vandusin endale, et ma ei pruugi küll suuta katastroofi ära hoida, see ei ole lihtsalt minu võimuses, aga mitte iial, mitte iial, ei taha ma enam olla olukorras, kus ma ei saa aru, et pauk on tulemas. Niisiis elasin oma ülejäänud elu elasin suuresti “valvel” olekus, pidevas ähmases hirmus või katastroofi ootuses.

Tõsiasi on see, et me ei tea mitte keegi ette, mida elu meile teele viskab. Vahel lihtsalt hirmutab ja ähvardab, aga pääseme ehmatusega. Vahel juhtub midagi kirjeldamatult hirmsat – nagu lapse surm või lähedase enesetapp – jah, midagi palju hirmsamat, kui meie kõige mustem stsenaarium ette näeb.

Mida me siis teeme? Mismoodi edasi elame?

Kunagi püüdsin end kaitsta sellega, et olin hästi tubli ja püüdsin mitte ühtegi viga teha. Justkui siis see halb ei saaks mind kätte või tal poleks õigust mind puutuda. Luurab seljataga küll, aga võtta ei tohi.

Täna mõtlen nii, et tulgu mis tuleb, ainus mida ma saan teha, on:

  • armastada vaatamata võimalusele kaotada
  • julgeda tunda rõõmu nagu laps, kes ei tea veel, mis elus tuleb
  • olla uudishimulik, isegi kui maailmas on miljon ohtu ja võimalust viltu minna
  • julgeda ette võtta, isegi kui asi võib ebaõnnestuda.

Ühesõnaga ELADA, mitte püüda end iga hinna eest uue VALU eest hoida.