Kas lastele rääkida või mitte?

Peres, kus üks pereliige on teinud enesetapu, leiavad lapsevanemad end tihti silmitsi keerulise dilemmaga: kas lastele rääkida või mitte?

Vanem, kes seisab sellise valiku ees, peaks endale aru andma, et suitsiidi maha vaikimise puhul ei ole tegelik valik mitte see, kas laps saab valusa tõe teada või mitte. Vaid tegelik valik on, kas laps saab seda teada vanema käest või kuskilt mujalt.

Vanema kiusatus mitte tõtt rääkida on täiesti mõistetav arvestades vanema loomulikku soovi oma lapsi valu kaitsta. Vanem võib uskuda, et suudab sel viisil lapsi suuremast valust ja traumast säästa.

Tõde on aga midagi muud.

Esiteks aimavad ja taipavad lapsed tavaliselt palju enam, kui vanemad nende vanust silmas pidades arvavad. Lapsed tunnetavad ära ka, kui neile ei räägita tõtt - kui midagi olulist jääb rääkimata.

Oma kogemust jagab hingehoidja ja kriisinõustaja Naatan Haamer raamatus "Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad": "Tihti kiputakse lähedase inimese suitsiidi korral laste eest tõde varjama. Laste eest varjatakse tegelikku surma põhjust. See paneb aga kõik asjaosalised keerulisse olukorda. Täiskasvanud peavad looma keerulisi valesid ja jälgima pidevalt oma sõnumeid ja käitumist. Lapsed näevad aga paratamatult täiskasvanute kimbatust, tajuvad valesid ja varjamist, mis tekitab umbusaldust ja ebaturvalisust."

Tunnustatud autor lapsepõlvetraumade alal, dr. Gabor Mate selgitab raamatus "Kui keha ütleb ei" valede kahjulikkust: "Sellised valed, ükskõik kui süütult need on mõeldud, ei kaitse mitte kunagi last valu eest. Meis on miski, mis teab, kui meile valetatakse, isegi kui see teadmine ei jõua kunagi teadvuse tasandile. Valetamine lõikab läbi ühenduse teise inimesega. See tekitab väljajätmise ja tõrjutuse ärevust."

Teisalt on tõel kalduvus välja tulla - varem või hiljem, ühel või teisel moel. Väga harva, kui üldse kunagi, õnnestub lapsevanemal tegelikult tõde lapse eest lõpuni varjata. Nagu öeldakse, valel on lühikesed jalad.

Reaalsuse on see, et juhul kui vanem ise lapsele ei räägi, saab laps selle teada kuskilt mujalt - kas mänguväljakult, mõne täiskasvanu märkusest, pealt kuuldud vestlusest või ise vastuseid otsides, nt surmatunnistust nähes. See on lapsele palju traumeerivam ning lisaks seab tõsiselt ohtu suhte lapse ja vanema vahel, sest kannatada saab usaldus ja turvatunne.

Kogu tõtt mitte rääkides või tõde moonutades seab vanem lapse teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda: koolikaaslased, õpetajad, lapsevanemad võivad lapsevanema surma kohta teada enam, kui laps ise. Samuti kui asjast ei ole avatult räägitud, kuid laps on tõe avastanud, satub ta väga ebakindlasse olukorda, teadmata kes mida teab ja kes mitte.

Vanem peab arvestama ka sellega, et juhul tema ei ole lapsele enesetapust rääkinud, siis ei tule laps tõenäoliselt vanemale rääkima, kui on tõe teada saanud. Seega eeldus, et laps on "kaitstud", sest ei tea hirmsat tõde, kuna tema ei ole lapsele rääkinud, ei pruugi tegelikkuses paika pidada.

Juhul, kui lapsele ei ole tõtt räägitud, on tema loomulik reaktsioon viha ja usalduse kaotamine - laps ei tea, kas ta võib allesjäänud vanemat usaldada või mida veel tema eest varjatakse. Laps võib tunda end reedetu ja petetuna.

Laste leina toetamisele pühendunud USA organisatsiooni Dougy Center'i tegevjuht Donna Schuurman nendib: "Üks vigu, mida täiskasvanud sageli teevad, on see, et nad ei räägi tõtt. Olles 20 aasta jooksul kuulanud lugusid surmast, ei ole ma kunagi kuulnud last ütlemas, et tal oli hea meel, et talle valetati. Küll aga ma olen kuulnud palju kordi, et lisaks lähedase inimese kaotusele, mulle veel valetati või hoiti minu väga olulist infot, mille sain teada muul moel. Kui nad saavad teada, on nad vihased. Leinamine iseenesest on juba väga raske, aga selle teeb veel raskemaks vihakiht, mis sellele lisandub."

Kui enesetapp on juhtunud, ei saa seda olematuks teha selle maha vaikimise teel ega last sellisel moel. Kõige parem lapsele on kuulda tõde oma vanema käest - võimalikult kiiresti, kõige turvalisema inimese käest ja turvalises kohas, kus lapsel on võimalik vabalt tunda oma tundeid, küsida küsimusi ja saada ausaid vastuseid.

Mitmed vanemad, kes on pidanud enesetapust oma lastele rääkima, tunnistavad see oli nende elu kõige raskem vestlus. Kui vanem on üdini aus iseendaga, võib ta näha, et lapsele mitterääkimise soovi taga on püüe säästa iseennast rääkimast peaaegu kujutlematult raskel teemal. Schuurman soovitab: "Minu nõuanne vanematele, kes ei ole rääkinud tõtt oma lapsele, on põhimõtteliselt teha seda esimesel võimalusel. Tunnistada, et nad arvasid, et teevad õigesti, arvasid, et see on parim viis last kaitsta, kuid on nüüd teada saanud, et see nii ei olnud ja tahavad lapsele rääkida tõtt. See loob usaldust."

Nagu üks ....-aastane poiss seda väljendas: "Vanemad kardavad, et seda on lapsele liiga palju kuulda. Seda ei ole liiga palju, sest kui see on tõsi kellegi kohta, keda nad armastavad ja kellest hoolivad, siis nad peaksid teadma."

Lapse jaoks on elutähtis teada, et ta ei ole oma mure, ängi, viha, segaduse ja muude leinatunnetega ja küsimustega üksi, vaid ta võib kõiges julgelt pöörduda allesjäänud vanema poole.

Küsimus ei ole selles, et püüda last iga hinna eest valu eest kaitsta varjates tema eest elu kohutavat reaalsust, vaid selles, et luua, pakkuda ja hoida turvalist suhet allesjäänud vanemaga, et lapsel oleks kuhu ja kellele oma leinas toetada.

Juhul, kui laps avastab, et allesjäänud vanem on talle valetanud, lööb tema usaldus elu ja inimeste vastu veelgi enam kõikuma ja enesetapu traumale lisandub veel üks trauma.

Vanem ei saa enesetappu maha vaikimisega olematuks teha, ükskõik kui väga ta seda ka ei sooviks. Vaikimine ei lahenda olukorda, vaid pikemas perspektiivis tekitab lapsele üksnes traumat ja valu juurde. Kui vanem lapsele ei räägi, jätab ta suure tõenäosusega lapse üksi toime tulema ühe rakseima olukorraga, mis inimese elus ette võib tulla.

Niisiis ei ole küsimus mitte selles, kas lastele rääkida või mitte, vaid kuidas lastele rääkida.

Ja ka selles, kuidas vanemat toetada, et ta suudaks selle vestluse ette võtta. Juhul, kui vanem tunneb, et ta ei saa sellega üksi hakkama, on mõistlik kaasata vestlusesse tugiisik - kas turvaline pereliige, psühholoog, leinanõustaja, kogemusnõustaja või muu asjakohane spetsialist.

Samuti on abiks mõista lapse nende arusaama surmast, et rääkida neile juhtunust ausalt, aga ea kohaselt.

Loe laste leina kohta rohkem siit (link) ja selle kohta, kuidas lastele rääkida, loe siit (link).