Miks ta seda tegi? on küsimus, mis hõivab suure osa ajast lähedaste mõtteid vähemalt teatud aja
jooksul pärast enesetappu. Juhul kui usume, et teame ühte kindlat põhjust, mis enesetapuni viis,
võiksime veelkord mõelda, sest on suur võimalus, et näeme ainult üht osa suuremast pildist.
Tihti kiputakse segi ajama põhjust (seisundit) ja “katalüsaatorit” (viimast sündmust). Enamuse suitsiide
vallandab „katalüsaatoriks” olev sündmus, nt suhte lõppemine, töökaotus, halbadest uudistest
teadasaamine vms. Väärarusaam tekib siis, kui peame seda viimast sündmust (katalüsaatorit) suitsiidi
põhjuseks. Tõenäolisemalt oli see pigem viimane piisk karikasse või õlekõrs, mis murdis kaameli selja.
Enesetapp on alati protsess, see ei ole äkiline, ootamatu sündmus. Enamasti on see inimese
emotsionaalse tervise pikaaegse, halvava kokkukukkumise tulemus. See ei ole pelgalt ühe hetkelise
mõttevälgatuse ajel tehtud samm. Enesetapul ei ole kunagi ühtainsat põhjust, vaid suitsiidisurmani
viivad alati mitmed tegurid koosmõjus. Selle mõistmine ja mõnedest tüüpilistest faktoritest teadlik
olemine võib meil aidata toimunut laiemasse perspektiivi panna ning vältida iseendale või kellelegi
teisele toimunu eest vastutuse panemist. Seejuures ei tohi ära unustada, et on paljut, mida me enesetapu
puhul ei mõista ja võibolla ei saagi kunagi mõistma ning suure tõenäosusega ei saa me kunagi
rahuldavaid ja lõplikke vastuseid kõigile oma küsimustele.
Lõpuks enesetapuga päädivat paljude raskete asjaolude kokkulangemist iseloomustatakse tihti kui
„täiuslikku tormi”, kus mitmed ebasoodsad olukorrad üksteise otsa kuhjudes tekitavad inimeses
lootusetuse ja meeleheite tunde, sest situatsioon tundub väljapääsmatu ja lahendamatu ning
väljakannatamatu.
Depressiooni, mis sageli on diagnoosimata ja ravita, peetakse kõige enam enesetapuga seotud
terviseseisundiks. Mõningatel hinnangutel kannatavad isegi kuni 90% enesetapu teinutest depressioon
all, kas äratuntaval või varjatud kujul. Lisaks depressioonile tõstavad suitsiidiriski sellised seisundid
nagu ärevus ja probleemid (sõltuvus)ainetega, seda eriti juhul kui nendega ei tegeleta.
Ühe lähenemise kohaselt võib riskitegurid jagada laias laastus kolme kategooriasse, mis juhul, kui
nad esinevad üheaegselt, tõstavad suitsiidiriski. Uuringud näitavad, et ka bioloogia ja geneetika
mängivad rolli vaimse tervise seisundites ning seega ka suitsiidikäitumises. (NB! Tegemist ei ole
kindlasti ammendava nimekirjaga, vaid püüdega välja tuua mõningaid suitsiidini viivaid riskifaktoreid).
1. Tervisetegurid:
• Vaimse tervise seisundid nagu depressioon, sõltuvusainete häired, bipolaarne häire, skisofreenia
ja psühhoos, agressiivsed isiksusejooned, meeleoluhäired, käitumishäired, ärevushäired,
ebaterved suhtemustrid
• Tõsine krooniline tervisehäda ja/või valu
• Traumaatiline ajukahjustus
2. Keskkonnategurid:
• Juurdepääs surmavatele vahenditele, sh relvad, ravimid, mürgid
• Pikaajaline stress nagu näiteks ahistamine, kiusamine, suhteprobleemid, töötus
• Stressirohked elusündmused, mille hulka võivad kuuluda surm, lahutus või töökaotus
• Kokkupuude teise inimese suitsiidiga või väga detailsed või sensatsioonilised reportaažid
suitsiidist
3. Ajaloolisest taustast tulenevad tegurid:
• Varasemad enesetapukatsed (mida võidakse maskeerida ka hooletu käitumisena, kuid paljudel
enesetapuohvritel seljataga varasemad katsed)
• Varasemad suitsiidid perekonnas
• Väärkohtlemine lapsena
Eesti suitsiiditeadlane prof. Merike Sisask viitab enesetapu põhjuseid selgitades Thomas Joiner’i
teooriale, mille kohaselt järgmise kolme tingimuse üheaegsel esinemisel on inimesel oht suitsiidini
jõuda suurem:
1. (Ühte)kuuluvustunde puudumine. Inimesel kas puuduvad elus tähenduslikud suhted ja seosed
teiste inimestega või on seni usaldusväärne suhe muutunud pingeliseks või katkenud.
2. Subjektiivselt tajutud koormaks olemise tunne. Inimene tunneb, et ta on maailmale koormaks või
justkui maailmale võlgu ja ta ei suuda anda tähenduslikku omapoolset panust.
3. Omandatud võime suitsiid toime panna. Selle all peetakse silmas elu jooksul saadud kogemusi,
mille käigus inimene on valu ja hirmuga harjunud, tuimaks muutunud. Tal on olnud korduvaid
kokkupuuteid raskete, valulike ja ohtlike olukordadega (näiteks vägivald või väärkohtlemine).
Lisaks ülaltoodule on välja toodud veel järgmisi faktoreid:
1. Morbiidsed mõtted. Paljud suitsiidsed inimesed tunnevad end ebatavaliselt koduselt surma ideega,
olles veendunud, et mingi sünge saatus ootab neid.
2. Ülitundlikkus valu suhtes. Suitsiidsetel inimestel on sageli ebaproportsionaalselt tugevad
reaktsioonid probleemidele või raskustele kuni sinna maani välja, et see põhjustab vahel raskusi
ümbritsevatele inimestele. Mõned neist lähevad lausa äärmuslikult kaugele püüdes aidata teisi, kuna
nad ei suuda taluda valu, isegi kui see on kellegi teise oma.
3. Krooniline vajadus kontrolli järgi. Mitmed inimesed, kes surevad enesetapu läbi, on ilmutanud
peaaegu sunduslikku vajadust kontrolli järele, nii et neid võiks isegi nimetada „kontrollifriikideks”.
Neile omane suutmatus toime tulla valu ja ebaõnnega paneb neid püüdma seda iga hinna eest vältida
kontrollides ümbritsevat äärmuslikkuseni.
4. Valu kuhjumise teooria. Suitsiidaalne depressiooni tundub viivat valu, mis on kuhjunud mitmete
kogemuste tulemusena. Kui enamus inimesi leiavad viisi, kuidas toime tulla elu paratamatute
raskustega, siis suitsiidne inimene – ehkki tundub, et ta suudab pärast iga tagasilööki, kaotust või
ebaõnne edasi liikuda – kannab tegelikult jätkuvalt kaasas oma elu varasemate traumade valu. Iga uue
haavatasaamisega, olgu see suur või väike, lisatakse taas ja taas valu juurde, kuni valukoorem muutub
lõpuks väljakannatamatuks.
Kas enesetapp on valik? Valik eeldab, et suitsiidne inimene suudab mõistlikult kaaluda alternatiive ja
valida nende seast ühe. Kui nad suudaksid ratsionaalselt valida, siis nad ei sureks. Enesetapp toimub
siis kui… ei nähta enam ühtegi muud valikut. (Adina Wrobleski „Suicide: Why?” (1995)
Suitsiidne mõttemaailm. Nende inimeste juttude põhjal, kes on püüdnud ennast ära tappa, aga on ellu
jäänud, võib öelda, et enesetapu peamine eesmärk ei ole lõpetada elu, vaid lõpetada valu. Suitsiidse
inimese maailmanägemus on moondunud. Probleemid, mis meile tunduvad lahendatavad, tunduvad
neile võimatud. Valu on nii palju, et surm tundub olevat ainus väljapääs. Seetõttu nimetatakse suitsiidi
sageli lõplikuks „lahenduseks” ajutisele probleemile.
Täiesti loomulik on tahta teada ja mõista nii palju kui võimalik oma armastatud inimese enesetapu
kohta. Vastuste otsimine on leinaprotsessi oluline osa. Meil tuleb uurida üha uuesti ja nii palju ja nii
kaua kui just meil on vaja. Aga peame olema valmis selleks, et paljud küsimused, millele me
vastuseid otsime, ei saa kunagi vastatud – sest vastuseid ei ole teada. Alles siis, kui oleme kõik
võimalused ammendanud, olles teada saanud, mida oleme teada saanud ja leppides sellega, et rohkem
teada saada ei ole inimlikult võimalik, suudame viimaks lasta lahti küsimusest „miks?”. Siis võib tulla
aeg, kui me loodetavasti suudame aktsepteerida, et rahuldavat vastust meie kaotusele ei pruugigi
olemas olla. Ja isegi kui oleks, ei muudaks see seda, mis juhtus. Kui me oleme lõpuks suutnud lasta
lahti küsimusest „miks?”, oleme astunud suute sammu leppimise poole – mis on võti meie haavatud
südamete tervenemises.
Koostanud Eva Koženevski 18.04.2022
Kasutatud allikad:
1. Merike Sisaski artikkel „Värske uuring: Eestis suri 2020. aastal suitsiidi tõttu kolm korda rohkem inimesi, kui
hukkus liiklusõnnetustes”. Loo autor on sotsiaaltervishoiu professor Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste
instituudis, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhatuse liige ning Eesti esindaja
Maailma suitsiidipreventsiooni assotsiatsiooni (IASP) juures
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94495595/varske-uuring-eestis-suri-2020-aastal-suitsiidi-tottu-kolm-kordarohkem-inimesi-kui-hukkus-liiklusonnetustes)
2. Dougy Center „Children, Teens and Suicide Loss” lk 4-5: „Understanding Suicide”
https://4clhdy3kx49m20a5xz4504f1-wpengine.netdna-ssl.com/wp-content/uploads/2018/10/Children-Teens-andSuicide_loss.pdf
3. Jeffrey Jackson „SOS: A Handbook for Survivors of Suicide” lk 9-12: „Why?”
https://suicidology.org/wp-content/uploads/2019/07/SOS_handbook.pdf