Mis teeb suitsiidileina raskemaks kui muu leina?

Uuringud on näidanud, et eri surmapõhjuste puhul on lein erinev ja suitsiidisurma lein on eriti raske, mille puhul tavalised reaktsioonid on sügavamad.

• Suitsiidisurma leina puhul täheldatakse ka nähtusi, mis tavalise leina puhul puuduvad – nt vastutustunne lähedase surma pärast, mida loomuliku surma puhul esineb vähem.
• Suitsiidisurma lein toob endaga tihtipeale kaasa tõrjutuse ja mahajäetuse tunde, samas ka märgistatuse-, häbi- ja piinlikkusetunde.
• Suitsiidiohvri leinaja veedab palju aega, püüdes leida suitsiidi sooritanu motiive ja põhjusi ning teda vaevab kogu aeg küsimus “miks”.
• Üldine tõekspidamine, et vanemad on vastutavad oma laste tegude eest, seab suitsiidi sooritanud lapse vanemad silmitsi moraalsete ja sotsiaalsete dilemmadega.
• Suitsiidiga ja sellest rääkimisega on seotud rohkem tabusid kui mistahes teise surmapõhjusega.

Leinajatel on tihti raske tunnistada, et nende lähedane suri suitsiidisurma ja neil on ebamugav sellest rääkida. Seetõttu on niisugustel leinajatel vähem võimalusi kui teistel leinajatel oma tunnetest ja leinast rääkida. Samas suhtlemine aitab kiiremini leinast üle saada, vastupidiselt suhtlusvõimaluste vähenemisele, mis takistab leina- ja paranemisprotsessi.

Leinaja võib tunda, et teised inimesed ei mõista teda täielikult, tunda end ülejäänud maailmast eraldatuna, tunda lootusetust, et normaalne olukord kunagi taastub, kogeda raskusi tähtpäevadega toimetulekul, tunda hirmu oma tundeid vabalt ja aktsepteeritavalt väljendada hinnangute, hukkamõistu või süüdistuste kartuses, tunda, et on kaotanud kontrolli oma elu üle. Suitsiidi või õnnetusjuhtumi läbi lähedase kaotanud leinajale on kõige raskem lõpetamatuse tunne ja vastuseta küsimused.

Suitsiidileina protsess

Suitsiidisurma lein on valulik ning traumaatiline kogemus, mida veelgi raskendavad suitsiidi ümbritsevad kultuurilised, religioossed ja sotsiaalsed tabud. Suitsiidiga seotu teadmine ja mõistmine abistab leinajat teel toibumisele ja teevad suitsiidiga seotud raske kogemuse talutavamaks.

Mõnikord on surm ootuspärane, kuid enamasti on surm ootamatu ja tihtipeale vägivaldne. Esmareaktsioon on tavaliselt šokk ja toimunu eitamine.

Kaotusvalu koos teiste tunnetega (viha, süü, eitus, segadus ja tõrjutus) tungib vähehaaval pinnale. Minevikus – lapsepõlvest noorukini ja sealt täiskasvanuni – kogetu mõjutab oluliselt inimese toimetulekut käesoleva leinaga. Ilmnevad automaatsed reaktsioonid, mis takistavad toimetulekut. Teadmised leina mõjust igapäevasele elule ja tegevusele aitavad läbi töötada kaotusega kaasnevaid keerulisi emotsioone.

Leinaja kehalised, käitumuslikud, emotsionaalsed ja sotsiaalsed reaktsioonid võivad püsida kuid kuni aastaid.

Leinaja eesmärk on raskused üle elada, algul päev korraga, et hiljem taastada normaalne elurütm ning õppida elama kaotusega ja kohandada oma elu vastavalt sellele. Leina algfaasides tundub selline asjade käik võimatuna, sest leinaja on haaratud kaotusevalust ja tunneb soovi lahkunuga “ühineda”.

Kui lahkunu on väga lähedane inimene, muutuvad leinaja väärtushinnangud ja tihti väljub ta leinast „muutunud inimesena“.

Suitsiidi mõju

Suitsiid mõjutab kõiki, kes olid kontaktis lahkunuga. Kõik tunnevad kaotust. Leina sügavus ja intensiivsus sõltub suhte iseloomust lahkunuga. Kui perekond ja sõbrad-tuttavad leinavad koos, on see kasulik mõlemale poolele ning aitab kiiremini kohaneda kaotusega.

Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid viise kaotusega leppida. Selle mõistmine on kasulik nii leinajale kui ka tema lähedastele, andes võimaluse aidata nii iseennast kui ka teisi.

Leinaprotsessi mõjutavad veel: leinaja vanus ning sugu, lahkunu leidmisega seotud trauma ja toetusallikate olemasolu. Erinevad allikad hindavad suitsiidist tugevalt mõjutatud inimeste arvu ühe enesetapja puhul viiest kümneni. Kui lisada inimesed, kellega enesetapja on kontaktis olnud läbi elu, võib see arv mitmekordistuda.

Suitsiid võib mõjutada erinevaid pereliikmeid erinevalt.

Võib esineda olukordi, kus perekonnas toimunud suitsiidi korral jäetakse tähelepanuta laste vajadused. Surm perekonnas on nendele hirmutav ja segadusttekitav sündmus. Vanemate loomulik impulss on lapsi kaitsta trauma eest, sest psüühikale on omane püüd raske olukorraga võimalikult hästi toime tulle. Vanemate reaktsioon surmale mõjutab tugevalt lapse reaktsiooni. Lapsi saab aidata kaotusega kohaneda, kui kaasata nad leinaprotsessi. Oluline on olla avatud ja aus sellisel määral nagu lapsed suudavad mõista.

Teismeliste pidevalt muutuvas ja arenevas maailmas tuleb ette aktiivse-passiivse, mõnu-valu ja armastuse-viha konflikte. Nii arenemine kui ka lein hõlmavad kaotusega toimetulekut ja muutuse aktsepteerimist. Teismeliste reaktsioonid leinale võivad oluliselt erineda täiskasvanute reaktsioonidest ja seega on oht neid valesti tõlgendada.

Käitumuslikult võivad nad asuda rolli, mis ei ole kohane nende eale. Kuna lääne ühiskond ei julgusta mehi tundeid näitama, siis võib tunnete allasurumine põhjustada noortel meestel agressiivsust, viha, autoriteedi testimist ja narkootikumide ning alkoholi kuritarvitamist.

Vastupidiselt noormeeste käitumisele tunnevad neiud vajadust lohutuse ja kindlustunde järele.

Tihti võivad teismelised keelduda nii professionaalsest sekkumisest kui eneseabigruppides osalemisest. Kõige suuremat abi saab teismelisele osutada perekond. Kuigi on teada, et teismelised kasutavad tihti oma sugulasi isiklike asjade arutamiseks, on uuringud näidanud, et rohkem räägitakse perekonnaliikmetega. Kaotusejärgse abi programmid peaksid olema kohandatud ka teismelistele.

Täiskasvanud lapse kaotanud vanemad pereliikmed – vanavanemad või vanemad – kannatavad sügavalt. Lahkunu abikaasale või partnerile pööratakse tavaliselt kõige rohkem tähelepanu ja pakutakse ka abi. Üldine arvamus võib olla, et täiskasvanud ja eraldi elava lapse kaotus ei mõju nii raskelt, kui alaealise lapse kaotus. Tegelikult see nii ei ole. Olenemata vanusest on laps alati osa vanemast.

Vanavanematele, kes kaotavad lapselapse, on lein kahekordne. Nad tunnetavad oma lapse leinavalu ja leinavad ise oma lapselast.

Sõbrad ja töökaaslased on samuti mõjutatud surmast erinevalt, sõltuvalt nende suhetest leinajaga, lahkunuga ja perekonnaga tervikuna. Nagu kõikide suitsiidiga kokkupuutuvate inimeste puhul, mõjutavad sõprade ja töökaaslaste reaktsioone samuti juba olemasolevad hoiakud.

Kõik, kes olid kontaktis lahkunuga, kogevad suitsiidisurma leinale omaseid tundeid, kuid erineval määral. On oluline meelde jätta, et suitsiid ei ole isoleeritud nähtus, vaid selle mõju laieneb kogu ümbruskonnale (grupid ja organisatsioonid, näiteks koolid, töökohad, kirikud).

Abi ja informatsiooni võib saada sellistelt professionaalidelt nagu tervisekaitsetöötajad või vastava väljaõppe saanud isikud, kelle abi võib luua “kaitsevõrgu” neile, kes samuti võivad kanda suitsiidiriski. Samuti võimaldab see paremini mõista olukorda, mis viib surmani suitsiidi läbi.

Kust võib leinaja leida abi?

Abi ja toetust võib saada mitmest allikast, millest igaühel on oluline osa leinaprotsessi arengus. Abi otsimine on tugevuse, mitte nõrkuse näitaja. Abi ning toetuse pakkujate paljusus annab leinajale võimaluse valida oma vajadustele sobiv tee.

Perekond on üks olulisemaid toetuse allikaid. Leina omavahel jagav perekond suudab paremini leppida kaotusega ning ühine leinaprotsess tugevdab perekonda kui tervikut.

Perekonna seisukohalt on oluline väljendada oma leina, avalikustada surma asjaolud ja mõista, et iga inimene elab leina läbi erinevalt.

Probleemid, mis võivad takistada perekonnal koos leinata:

• ei otsita konstruktiivseid lahendusi;

• valu varjamine;

• surma poolt esile kutsutud tunnete eitamine;

• surma teadvusest välja tõukamine;

• surma asjaolude (situatsioon, meetod) varjamine;

• lahkunuga seotud inimeste ja keskkonna vältimine;

• enese tööga koormamine;

• sõltuvusliku käitumise arendamine (toit, alkohol, narkootikumid);

• teiste perekonnaliikmete süüdistamine surmas.

Sõpradel ja töökaaslastel on leinajate abistamisel oluline osa. Leinajatega suhtlevate inimeste aktiivne toetus võib valmistada ette soodsa pinnase leinaprotsessi turvaliseks läbimiseks. Samas võib negatiivne või hinnanguline reaktsioon suurendada leinajate ängistust ja isolatsiooni.

Sõprade ja töökaaslaste seas on vältiv käitumine küllaltki tavaline, vahel võib seda esineda ka perekonnas. Vältiv käitumine võib viidata suitsiidiga seonduvate asjaolude ignoreerimisele või võimetusele tekkinud tunnetega toime tulla.

Hirmusid, mis takistavad suhtlemist ja väljenduvad vältivas käitumises sõnastatakse tihti järgnevalt:

• “Ma ei oska midagi öelda.”

• “Ma ei taha olukorda halvemaks teha.”

• “Neil on niigi toeks perekond/sõbrad, nad ei vaja mind.”

• “Nad vajavad professionaalset abi, mina ei saa midagi teha.”

• “See on peresisene asi, nad ei vaja võõraid.”

• “Mis juhtub, kui ma midagi valesti ütlen?”

Sõpradel on leinajate abistamises samuti oluline roll nagu näiteks:

• kuulata ja empaatiliselt vastata;

• mõista, kui leinaja tahab oma kaotusest rääkida, et emotsionaalset pinget vähendada;

• lasta leinajatel oma tegelikke tundeid ventileerida. Perekonnaliikmed varjavad teiste liikmete eest tihtipeale oma tõelisi tundeid kartes teistele haiget teha. Samuti võib juhtuda, et perekonnaliikmed väsivad leinaja kuulamisest ja depressioonist, sundides sellega leinajat „ennast kokku võtma“ ehk oma tegelikke tundeid varjama;

• abistada üle saada murest teiste pereliikmete pärast;

• abistada igapäevases elus ja surmaga seotud formaalsuste täitmisel;

• soovitada professionaalset abi, kui selleks on õige aeg.

Millal on kohane professionaalne abi?

Suitsiid on ebaloomulik surm, mis võib olla hirmus ja õudne.

Kuna sageli suitsiid leiab aset kodus, võib olla võimalik, et leinaja on samas ka lahkunu leidja. Sellest traumaatilisest kogemusest tulenev ängistus ja piinavad mälupildid jäävad leinajaga tihtipeale pikaks ajaks. Mõningatel juhtudel on vajalik professionaalne abi, mille puhul ei tunne leinaja enamasti, et on kellelegi oma murega koormaks. Koormaks olemise hirmu esineb tihti perekonna ja sõpradega suheldes. Professionaalne abi võimaldab leinajal saada objektiivset toetust.

Professionaalset abi pakutakse mitmel eri moel.

Kui tekivad üldised tervisehäired, saab esmalt aidata perearst nii leinajat ennast kui ka tema pereliikmeid.

Abi saamiseks võib pöörduda ka nõustaja poole. Nõustamine aitab leida olukorrale võimalikke lahendusi ja leppida reaalsusega. Nõustaja, kes on spetsialiseerunud leinale või kes on teadlik leinast ja selle olemusest, saab eriti hästi aidata inimesel aru saada oma tunnetest. Samas vähendab nõustaja selliselt leinaja isoleeritust.

Psühholoog võib töötada lähedase kaotanud inimesega ja tema probleemidega, mis on kerkinud esile surmaga seoses, nagu näiteks ärevus ja paanikahood.

Psühhiaatril võib samuti olla oluline roll, eriti juhul, kui leinajal tekib pikaajaline depressioon ja ta tunneb ennast lõksus olevat. Kui leinajal tekib tunne, et ta “läheb hulluks”, tuleb pöörduda psühhiaatri poole. Peaks püüdlema selle poole, et psühhiaatri abi ei häbeneta ja seda kasutataks julgesti.

Olulist rolli suitsiidileina puhul etendavad eneseabigrupid inimestele, kes on kaotanud lähedase suitsiidi läbi. Suitsiidileina läbitöötamine on keerulisem võrreldes teiste surmadega. Leinajate vajadused on erinevad kui teistel leinajatel. Suitsiidi läbi lähedase kaotanute kokkusaamine annab leinajatele võimaluse kohtuda saatusekaaslastega, kes mõistavad neid täielikult.

Grupp annab:

• ühtsus- ja toetustunde;

• empaatilise õhkkonna ja ühtekuuluvus tunde hetkel, mil tuntakse end ülejäänud maailmast eraldatuna;

• lootuse, et normaalne olukord kunagi taastub;

• abi raskete tähtpäevadega toimetulekul;

• võimalusi näha probleeme uues valguses;

• võimaluse rääkida hirmudest ja muredest ning saada tagasisidet;

• võimaluse tundeid vabalt ja aktsepteeritavalt väljendada, sest kehtib saladuse hoidmise ja hinnanguvaba suhtlemise nõue.

Grupp võib täita ka hariduslikku rolli, andes teavet leina staadiumide, suitsiidi ja ka tervisega seonduvate küsimuste kohta inimese elus. Oluline roll on grupil positiivse eesmärgi andmine, et inimene saaks tagasi kontrolli oma elu üle. Suitsiidi või õnnetusjuhtumi läbi lähedase kaotanud leinajale kõige raskem lõpetamatuse tunne ja vastuseta küsimused võivad grupis leeveneda. Eneseabigrupis jagavad grupi liikmed kogemusi erinevatest situatsioonidest, mis võivad perekonnas tekkida. Eneseabigruppides võib leinaja omandada arusaamise põhjustest, mis viivad sõprade, töökaaslaste või ka perekonnaliikmete vältiva või negatiivse käitumiseni, avades niiviisi ukse arutluseks ja olukorra mõistmiseks.

Kohandanud Eva Koženevski: allikas ENESETAPPUDE ENNETAMINE: SUITSIIDIOHVRI LEINAJATELE ENESEABIGRUPPIDE ALGATAMISEKS Juhendmaterjal WHO väljaande Eestile kohandatud ja täiendatud tõlge Tallinn 2005 lk 4-9